If I can make it there, I'll make it anywhere

Siit siis tuleb ka teine postitus, mis loomulikult algab jälle sõnadega ma pole sada aastata kirjutanud ..

Vahepeal olen olnud ühikas ja kodus ja igalpool linna peal ringi trallanud, vähe on aega jäänud lihtsalt lebotamiseks.Koolis oli perioodi lõpus räme jooksimine aga nüüd on kõik ok aga kt on ikka üli palju . Tahaks lihtsalt seda vaheaega juba,magaks ja sööks ja siis jälle magaks ja siis paneks pidu vahepeal ja värki ,see oleks nii mõnus lebolife aga selleni veel aega. Veel üks miinus on see, et ühikast pean ma 2 nädalaks ära minema vaheajal ehk siis tuleb pakkida nagu segane, sest asju on tohutult.
Mis veel , ei teagi ei oska niimodi minevikust rääkida , see nii udune nvd on kõik party hard ja töö ja pühapäeviti lebo kodus ja kõik koolipäevad on work hard ja õhtuti väike lebo.
Vedasin ennast paksu lõpuks trenni ka, otsustasin hakata siis vähe järsemaks tüdoks ja käin nüüd kick poksis , badass ütleks selle peale aga kasu on ka ja mulle meeldib. Siis ostsin endale e-suitsu ja olen nüüd sellest rohkem sõltuvuses, kui paks laps shokolaadikoogist.Peaks veel vajalikuks mainida,et laup tuli issi eestisse ja nägin teda üle pika aja, igatsesin teda juba nad võiks eestisse tagasi kolida :( . Õhtul käisime vanade klassikatega väiksel söömingul vapis, kus suuitsin jälle sitaks raha raisata ainult mohiito ja shokolaadikoogi peale -.- not awsom aga see oleks siis lühidalt kõik ja varsti siis jälle kriban midagi, loodan,et varem, kui taaskord 100 aasta pärast

armas :)

Seda kirjutas üks vene noormees neidudest. Minu arust see on lihtsalt geniaalne ja megaarmas ja kusjuures, täiesti tõsi :)

Nad magavad meie t-särkides ja näevad nendes väga naljakad välja. Nad armastavad, kui me neid ette hoiatamata suudleme. Neile väga meeldib, kui külma käes, õues, me anname neile oma jaki. Nad panevad ennast valmis väljaminekuks 2 tu

ndi ja pärast ütlevad: "Aga näe, mul läks täna alles kiiresti". Nad ei oska kakelda, kuid meie kõrval tunnevad end alati kaitstuna. Nad küsivad meilt mis värvi nad võiks küüsi lakkida. Nad oskavad uinuda massaaži ajal kõige kõige mittesobilikumal hetkel. Nad armastavad, kui me mängime nende juustega. Nad tassivad meid igal pool poodides kaasa, väga hästi teades seda, et see on meie jaoks ainult piin. Nad armastavad, kui neid kantakse kätel, kuid kogu aeg ütlevad: "Pane mind maha, ma olen nii raske". Nad ärrituvad kui me ei reageeri sellele. Nad mäletavad, millal saab täis150 päeva meie koosolemist. Nad tahavad alati, et me tuleksime 5 minutit pärast tüli tagasi nende juurde ja paluksime vabandust, kuigi ei ütle seda kunagi välja. Nad pidevalt soravad meie telefonides ja küsivad armukadedalt: "Aga kes see veel on?". Nad ootavad meilt SMS-sse öösel. Nad väga armastavd, kui me koristame toas, peseme nõusid ja valmistame neile õhtusööki. Nad ootavad meilt alati abi. Nad käivad sõbrantsidega klubides, et me muretseksime nende pärast ja helistaksime iga poole tunni tagant, et küsida, kas kõik on ikka korras. Nad armastavad, kui me toome neile kohvi voodisse. Nad peavad surmapattuks seda, kui me küsime nende kaalu kohta. Nad räägivad oma sõbrannadele meist absoluutselt KÕIKKE. Kui me vaatame õudukaid, siis õudsal hetkel nad võtavad meist kinni ja pigistavad kõvasti silmi kinni. Kui nad on üksi kodus, siis panevad muusika põhja, jooksevad mööda tuba t-särgi ja trussikute väel, vehivad juustega, hüppavad, karjuvad ja laulavad kammisse, nagu see oleks mikrofon, ühesõnaga - korraldavad hullumaja. Mõnikord nad ei võta telefoni vastu ja pärast ütlevad, et ei kuulnud või olid eemal. Nad ei suuda elada ilma fööni ja sirgendajata. Nad teavad, et me ei suuda olla nendeta. Nemad on nemad. Me armastame neid sellistena, nagu nad on. Aitäh neile.