Me kohtusime pimeduses ja keset suurt tühjust. 

Ehk oli see kirjutatud tähtedesse, 

Võib-olla oli see kõik lihtsalt üks suur juhus. 

Aga me kohtusime ja asjaolud polnudki tähtsad. 

Pikad vaikuses jagatud hetked, 

Vaiksed vestlused keset täielikku pimedust. 

Enne teda ma ei teadnud, et mu elus oli olnud temakujuline tühimik. 

Nad räägivad armastusest suuri sõnu, 

Sellest kirjutatakse eeposeid ja unistatakse suuri heleroosasid unistusi. 

Meie armastus ei ole eepiline ega heleroosa. 

See on tavaline, igapäevane, vaikne. 

Nagu too pime ja tühi suveöö, milles me kohtusime. 

See ei tekita suuri kirgi ega raputa maailma, 

Aga see on pidevalt olemas, piirituna meie ümber. Alati. 

Ma ei oska enam kujutleda maailma, 

Kus teda ei oleks. 

Ilma temata ei tundu kõik päris loogiline. 

Ma ei ütle, et ma temata elada ei saaks, 

Ma ei usu, et ma temata mõtte kaotaksin.. 

Aga temaga on kõik lihtsalt parem. Selgem. Arusaadavam. Lihtsam. 

Me kohtusime keset pimedust ja suurt tühjust. 

Minu elus seisis sel ajal kõik paigal, minevik oli möödas ja tulevik ees. 

Koos panime me kõik taas liikuma ja elama, 

Meie sõprus leidis endale päris oma aja, mis voolas päris omasoodu. 

Mõnikord on kõik, mida me vajame, lihtsalt veidike aega. 

Paar lühikest tundi, et koos olla, vahel päris hullumeelselt näpatud aeg, 

Mille nimel tuleb enne sõita läbi meeletuid vahemaid 

Või ignoreerida absurdseid kellaaegu. Aga meil on oma aeg.