Korraga on nii tühi ja vaikne. 
Kõik, mis eile oli oluline, on tänaseks tähenduse kaotanud. 
Hirm üksinduse ees ei kaalu üles väsimust ja tüdimust. 
Enam pole midagi, mis pulsi kiiremini tööle paneks, 
Harvaks on jäänud tõelised naerud ja naeratused. 
Aitab marioneti mängimisest elu pealiskaudsel näitelaval. 
Miski on tulemas, miski on möödas, 
Aga mitte miski ei ole enam mitte kunagi nii, nagu oli enne. 
Me tahame uskuda õnnelikku lõppu, 
Tahame uskuda elukestvasse armastusse ja õnne. 
See lootus iseenesest on õige ja hea. 
Aga lootused saavad harva tõeks. 
Mõnikord ei ole olemas õnnelikku lõppu. 
On lihtsalt.. Lõpp. 
Asjad saavad otsa, suhted saavad läbi, inimesed kaovad ära. 
Lootused ei purune, nad pigem kustuvad vaikse susinaga. 
Aga see ei tähenda, et me ei peaks lootma. 
Mis muu meid hommikuti voodist välja ajab? 
Usk, lootus ja armastus. 
Rohkem väikeseid hetki, rohkem kalleid inimesi. 
Kas ma tahaksin endisi aegu tagasi? 
Muidugi tahaksin. 
Ma tahaksin jälle suuta lõputult rõõmustada kõige väiksemate hetkede üle. 
Tahaksin vaimustuda, tunda adrenaliini ja ülevust. 
Aga neid hetki jääb aina harvemaks. 
Me muutume ja see on hea, 
Ehk ei olegi nii kohutav vahetada lapselikkus ja naiivsus 
Stabiilsuse ja turvatunde vastu. 
Lõputult ei saa elada seiklustes. 
Ja lõputult ei saa olla armunud. 
Miski on muutunud ja see võib olla hea. 
Mul on lihtsalt veidi kahju, et me ei osanud õigel ajal hüvasti jätta. 
Siis, kui tunded olid veel suured ja siirad. 
Nüüd ei lahku me enam ilutulestiku saatel, vaid kustume tasakesi. 
Ma loodan, et tulevik toob meile kõigile seda, 
Mida me ehk ei ole osanud soovidagi, aga oleme alati vajanud. 




Ma luban ,et järgmine kord teen korraliku jutu postituse , sest ma ausalt usun ,et keegi ei viisti enam neid masendusest välja otsitud pilte ja tekste lugeda . sorry but im not sorry