August alla kraanijoas voolas lootus leida prints

Ma olen muutunud nii igavaks inimeseks.Tänu sellele haigusele ja tööle olen ma ainult kodus harjunud olema ,natuke väljas käima ja üldiselt üksi olema.Tunne on vahel kuidagi üksik.Tahaks jälle seda,kui sul on keegi selline sõber kes tõesti teeks su nimel ükskõik mida ja sina tema nimel,me käiksime igalpool koos,me teaks teineteist paremini,kui keegi kunagi meid teadnud on,teeks koos põnevaid asju ja lollitaks niisama,lihtsalt keegi kes mõistaks mind selgemalt ja mõtleks minuga samamoodi, see tõesti oleks sõprus-tõeline sõprus mitte üks nendest „ sa viskasid mul üle ja ma nüüd astun su elust lihtsalt sõnagi lausumatta välja ja jätan su kõikide nende küsimuste ja mälestustega headest aegadest mõtlema,et mis just fucking juhtus?” aga selline asi on ilmselgelt võimatu sest ma ei ole leidnud veel ühtki sellist inimest kes suudaks nimodi olla ilma armumatta.
See suvi ja üldse see 2013 aasta on olnud ütleme ausalt täielik pask.Muidugi on olnud ka neid ilusaid aegu ja üldse häid asju . Ausaltöeldes Peaks veel suve lõpuga midagi kiiresti peale hakkama enne,kui kool hakkab, sest hetkel pole mul enam mingeid kohustusi ehk tööd ja haigusega on ka ühelpool.
Mulle on viimasel ajal jäänud nii palju aega mõtlemiseks ja tänu sellele olen ma vist ära mõelnud enamus mõtted,mida ma pole kunagi varem mõelnud.See tunne on tegelikult üsna hea,kui sa hakkad aru saama mis tegelikult toimub ja kuidas oleks õige teha. Ilmselt saab minust nüüd tiibeti munk ja ma lähen kuskile palverännakule leidma oma sisemist „mina”. Ohjah , samas võiks kool juba alata siis saaks ühikasse ja elu muutuks jälle palju põnevamaks.Tekiks jälle palju uusi ja huvitavaid asju ja tegemisi.

 

 

 Tulin tegelikult ainult kööki vett võtma, aga... Kraanikausile nõjatudes sain ma äkitselt NII selgelt aru, et meie ajad on möödas. MEIE ajad. Need, mille me veetsime just sellistel poolsoojadel, poolpimedatel öödel lobisedes. Ajad, mil me pidevalt ninapidi koos olime ja kuidagi teisiti ei kujutanud maailma ettegi. Enam ei ole meie vahel seda konkurentsitut lähedust ja soojust. Sa oled mulle kadunud. Ja mina sulle samuti. Kuigi ma sooviksin nii väga, et asjad oleksid teisiti. 
Ma igatsen sind. Igatsen nii väga, et hing nutab sees. Igasugused väikesed asjad toovad su taas minu pähe: kõik need hetked, mida ma tahaksin sinuga jagada, sest sa oskaksid neid hinnata; kõik need vaiksed-vaiksed ja pimedad ööd, mil ma olen harjunud sulle helistama. Sa olid mu parim sõber. Mingil ajavahemikul olid sa mu kõige-kõigem. 
Tegelikult oled praegugi. Ma lihtsalt ei oska kuidagi meie vahelist distantsi ületada. Ma ei oska sulle enam läheneda. Ja kõige hullem on see, et ma kardan, et mu üritused jääksid asjatuteks. Liiga palju aega on möödunud. Liiga palju vett on merre voolanud. 
Ma tahaksin lihtsalt MEIE aegu veel korraks tagasi. Et ma saaksin hüvasti jätta. Et ma saaksin rohkem hinnata, rohkem tähele panna. Ja ometi olid sa mul sel ajal veel täiesti olemas. 
Mina jään alati su parimaks sõbraks. Lihtsalt, et sa teaksid. Ma jään alati sind igatsema